Kuidas IluMari alguse sai

Ma arvan, et kõige parem on seda blogi alustada päris algusest. Kohe päris sellest algusest, et ma poleks kümme aastat tagasi uskunud, et minust iluteenindaja, või veelgi enam, salongi pidaja saab.

Ma olin peale laste sündi üsna nõutus olekus, et mis minust edasi saada võiks. Olin õppinud lapsehoidjaks, kuid olgem ausad, minust ei olnud peale kolme oma last enam seda “materjali” et uuesti ettevõtjana lapsehoidjaks hakata. See ei tulnud kõne allagi! Ma vajasin tööd, mis oleks paindliku graafikuga ja mida ma saaksin (esialgu) kodus teha.

Täiesti kogemata hakkasin enda peas erinevaid variante läbi mängima ning jäin ripsmetehniku peale pidama. Meie majas oli üks vaba tuba, mida sai kohaldada minule töötoaks ning abikaasa oli kohe valmis mind sellega toetama. Ma sain veel emapalka ning see andis võimaluse võtta ühes ilukoolis röögatult kalli koolituse, mis õpetas mulle nii klassikalisi kui ka volüümripsmeid ühe ja sama koolituse käigus.

Hakkasin ehitama omale tuba, et saaksin kodust tööd teha ning samal ajal harjutama, et minust saaks hea ripsmemeister. Minu armas tädi aitas mind lapsehoimisega ning minu enda head sõbrad-tuttavad tulid minu juurde ripsmepikendusi saama. Ma olen neile nii-nii tänulik, et nad mulle ennast usaldasid.

Mina aga panin kogu oma teenitud raha kõik tagasi ärisse ja käisin ennast koolitamas Tradehouses ning Ruthie Belles, et olla ikka veel ja veel parem. Unistused kasvasid seoses iluteenindusega veelgi.

Ükshetk hakkasid mu koduseinad väikeseks jääma ning ma tundsin, et pean hakkama otsima ruumi hoopis Tallinnas, kus oma teenust pakkuda. Minu esimese ruumi kaasrentnikuks tuli imetore küünetehnik Merili, kes jagas minuga ajutise rendipinna kulusid kogu esimese aasta. Ruum oli kohutavas seisus, kuid väike ämber värvi ja uued kardinad parandasid asja.

Kui esimene aasta läbi, saime samasse majja uue pakkumise, kuid ruum oli nii pisike, et sinna mahtusin ainult mina, ning Merili ja minu teed läksid lahku.

Omakorda aasta sellest läksin ma õppima Tallinna Teeninduskooli, et omandada veel üks (või kaks) eriala. Ning minust sai õppeaasta lõpetuseks kutseline küünetehnik. Samal ajal kolisin ma (samal aadressil jätkuvalt) veel ühte vahepealsesse ruumi, kus minuga olid juba kaasas Johanna ja Merilin. Meie naiskond kasvas ning peagi avanes võimalus kolida veelgi suuremale pinnale, kus me ka praegu oleme, ning lihtsalt IluMarist sai ametlikult IluMari Stuudio.

Tundub jube palju kolimisi ühel ja samal aadressil ja eks see pakub meile endalegi nalja, kuid maja on ajalooga, väärikas ning pererahvas sõbralik.

Minu seiklused on alles alguses, ning ma loodan südamest, et suudame oma IluMari naiskonnaga anda edasi profesionaalsust, südamesoojust ja mõnusat aja veetmist meie hubases Stuudios. Minu õpingud jätkuvad igavesti nii ettevõtja kui juhatajana ning ma olen selle kogemuse eest meeletult tänulik!

Kohtumiseni IluMaris!

Maiken